6 aastat tagasi rändas nõel mööda weresooni.
Neljapäeval tuli ühe kohaliku arsti juure wanem naisterahwas Liina K., kes kurtis torkawaid walusid seljas. Käega kombates tundwat ta, nagu oleks naha all mingi kõwa pikergune ese, mis wahetewahel ennast walusamini, wahel wähemwalusasti tunda annab. Arst waates abiotsija läbi ja leidis et wiimase seljal, alumise ribikondi läheduses asub naha all - tawaline õmblusnõel. Kuna mainitud ese oli üsna naha all, nii et ta isegi silmaga näha oli, arst kõrwaldas noa abil wõõrkeha otsekohe. Patsienti küsitledes selgus, et wiimane on sellelaadilisi walusid tunnud juba aastate kestes. Kord on niisugune walu õlas, kord käewarres, seljas jne.
Kuidas sai õmblusnõel naise kehha?
Pika meeldetuletamise peale selgus, et Liina K. on umbes kuus aastat tagasi pesu pestes hõõrunud pluusi rinnaesisele jäänud nõel omale pihku. Nõel murdus ja üks osa tungis pesija käenahast läbi. Katsed nõelatükki wälja wõtta ei õnnestunud ja kuna mingisuguseid walusid ei olnud, jäi naine arwamisele, et küllap nõelatükk ei läinudki kätte waid torkas ainult. Nagu aga nüüd selgus, tungis nõel siiski kätte ja tegi aastate kestes pika rännaku inimese kehas, sünnitamata selle juures mingit wigastust. Nagu wäidab arst, tuleb selliseid juhte ette kaunis harwa. Samal arstil oli kord tegemist naisega, kellele samuti pesemise juures nõel oli kätte tunginud. Wiimasele aga nõel sünnitas hiljem suuri walusid, kuna ta oli jäänud pidama küünarnukki ja tuli sealt operatiiwsel teel kõrwaldada.
(Alutaguse teataja nr 11, 27. jaanuar 1934, lk 1)
23.10.09
27.11.08
Suitsetamise kahjust
Tubakapruukimine, mis täiesti kahjuliste harjunud kommete hulka kaldub, on terwes maailmas wäga laialt tarwitusel. Küll on arstid ja teised arusaajad isikud tema kahjutoowast mõjust kõnelenud ning näitanud, kui kasuta ja ilma otstarbeta see inetu wiis on, aga siisgi on ta wäga wisa wähenema. Suitsetajaid leidub igalpool rohkesti, waadaku keegi missuguses rahwaklassis ringi tahes. Kui kellegilt küsida, mispärast ta suitsetab, siis tuleb awalikuks, et suitsetamiseks õieti ühtegi mõjuwat põhjust ette tuua ei wõida. Wähe on neid, kes suitsetajatest seda kommet hääks kiidawad, wõi temas üht tingimata tarwilist eluwajadust näewad. Suurem hulk suitsetajatest näewad tubakapruukimises üht kurnawat kommet, mis rumalast pääst sisse harjutatud ja nii luusse ja lihasse on kaswanud, et temast enam kuidagi wiisi lahti ei saa. Teised jälle arwawad oma kergemeelsuses, et piip wõi pabeross inimese wäärtust tõstab, inimese enam mehekamaks teeb. Seda arwamist leidub iseäranis rohkesti suitsetawa nooresoo seas, kes alles suitsetamiseharjutust peab. Aga ka täiskaswanud mehepoegade hulgast wõib neid leida, kes mittesuitsetajaid liig "naesterahwalikkudeks" ja liig tühisteks peawad.
Kuuldub ju sagedasti ütelust, et "mis mees see ka on, kes ei suitseta," wõi "kardab tubakasuitsu, just nagu mõni edew tüdruk."
Seesugune arwamine sunnibgi noortsugu tubakapruukimist ära õppima, kuigi see esialgul nii kerge ega lõbus asi pole. Olen sagedasti kooliealisi poisikesi näinud, kes esimeste suitsetamisekatsete puhul haledal kombel oksendasiwad ja pääpööritust tundsiwad, aga ära õppisiwad nad selle kombe siisgi, - ja ikkagi sellepärast, et see nende mehedust tõsta wõiwat, wõi et mees siis märksa nägusam olewat, kui tal "suits" hambas on.
Pärastpoole, kui keha juba tubakakiftiga ära on harjunud, muutub suitsetamine põlewaks himuks, mille wastu nõrga iseloomuga inimesed, kuigi mõnel selleks tahtmist leiduks, enam wõidelda ei jaksa. Nüüd tahawad nad kordkorralt ikka rohkem ja rohkem suitsetada, kuigi nad targemaks saades märkawad, kui kahjulik suitsetamine niihästi terwisliselt kui ka waraliselt on. Mõned wõtawad seda nähes kindlasti nõuks suitsetamisele selga pöörda, suitsetamist maha jätta, kuid "waim on küll walmis, aga liha liig nõder." Pea ununeb iseeneses antud tõotus ja suitsetamine kestab endist wiisi edasi. Teised jälle astuwad hulgana kokku ja teewad kindla omawahelise lepingu, et tubakapruukimise maha jätawad. Ma olen juhtumist näinud, kus seesuguseid lepinguid kuude kaupa peeti, aga siis neist ometigi uuesti üle astuti. Ei ole nii palju tahtewõimu, et tubakahimust wõitu saaks. Ja kannatatakse siis kahju, mis suitsetaja terwisele ja warale tuntawaid haawu lööb.
Terwisele kahjulik on tubakapruukimine sellepärast, et iga tubakasort eneses enam ehk wähem mürki sisaldab, mis ühes suitsuga inimese kopsudesse tungides terwise pääle mahakiskuwalt mõjub.
Et asjalugu nii on, selles ei ole tarwis kahelda. Suitsetaja eluruumides on puhast õhku alati liiga wähe, aga rikutud õhk saab terwisele kahtlemata kahjulikuks. Ning, mis weel kõige hullem, suitsetaja ei riku tubaka pruukimisega mitte oma terwist üksi, waid ka oma kaaselanikude terwist, sest tema kaaselanikud on selles rikutud õhus elama sunnitud. Iseäranis halb on lugu neis perekondades, kus wäikseid lapsi leidub ja kus siisgi suitsetatakse. Siis saab lapse terwis juba esimestel eluaastatel tubakakifti käes kannatada, mis ka pärastises elus mitte ilma tagajärgedeta jääda ei wõi.
Juba sellepärast, et suitsetamine terwishoiulisest küljest hukkamõistetaw on, peab tema ärakadumist soowitama. Aga see ei ole weel kõik. Ka majanduslist kahju toob ta kaunis tuntawal määral.
Kui iga suitsetaja kõik need kopikad üles tähendaks ja aasta lõpul kokku arwaks, mis ta tubaka ostmiseks ära kulutas, siis saaks tõesti õige kena summa. Ma olen mõnda meest tunnud, kes seda tegi. Kes üsna odawat tubakat pruugib, piipu suitsetab, nende tubakaarwe jääb wast ehk alla 10 rubla, kuna need, kes paberossa wõi sigarisi suitsetada armastawad, mitu korda rohkem raha aasta jooksul üsna ilma otstarbeta nina all ära põletawad. Sarnaste summade wäljawiskamine ei ole aga neil, kes mõnekümnekopikalise päewapalgaga iseennast ja oma perekonda peawad elatama, sugugi kerge.
Pääle selle wõib suitsetamise läbi ka kaudsel teel suuremaid ainelisi kahjusi ette tulla, nagu seda suitsetajate ettewaatamatuse läbi sündinud tuleõnnetused, mis nii mõnelgi perekonnal kõik waranduse ära häwitas, ikka ja ikka jälle kinnitawad.
Wiimaks on suitsetamine ka sellepärast kahjulik, et ta laste seas pahade elukommete kaswatajaks ilmub. Et neil tubaka muretsemiseks tarwiline raha puudub, siis näpatakse tubakat isa tubakakotist. Saadakse warguse jälgile, siis püüab poisikene ennast walega puhtaks pesta ja harjubgi niiwiisi suitsetamise pärast waletama ja ka warastama, - nii et suitsetamine ka rahwa kombelise elu rikkujaks saab.
Kõik need põhjused näitawad küllalt selgesti, kui tarwiline suitsetamise mahajätmine on. Kõik mõistlikud inimesed peaksiwad selleks kaasa töötada püüdma, et see inetu ja ühtlasi ka kahjulik wiis täiesti kaoks. Seda korda saata wõiksiwad lastewanemad kõige kergemini, aga mitte üksnes walju ärakeelamise läbi. Ei. See ei mõju. Tarwis on lastele hääd eeskuju anda. Jätku nad ise suitsetamine maha, siis saawad ka nende lapsed ilma selleta suureks kaswama. Samuti on ka kooliõpetajate poolt koolilastele hääd eesmärki waja. Kus kooliõpetaja ise suitsetab, sääl ei mõju kõwa keeld, et koolilapsed suitseta ei tohi, kuigi palju. Tarwis tegelikul alusel selle waenlasega wõidelda. Külap siis mõjub. Ja seda tehku kõik. Üksikud jõudwad wähe. Heidku igaüks, kes, õnnetuseks, tubakat pruukima on hakanud, see kahjulik komme enesest ära. Sellega oleks ta mitte ainult enesele, waid ka oma kaaselanikkudele ja sellega terwe seltskonnale kasu saatnud. Sest jätawad üksikud suitsetamise maha, siis on põhjust loota, et seda ajajooksul kõik tegema saawad ja et terwe inimesesugu tubakaorjusest pääseb.
(Hääl nr 74, 29. november 1908, lk 1)
Kuuldub ju sagedasti ütelust, et "mis mees see ka on, kes ei suitseta," wõi "kardab tubakasuitsu, just nagu mõni edew tüdruk."
Seesugune arwamine sunnibgi noortsugu tubakapruukimist ära õppima, kuigi see esialgul nii kerge ega lõbus asi pole. Olen sagedasti kooliealisi poisikesi näinud, kes esimeste suitsetamisekatsete puhul haledal kombel oksendasiwad ja pääpööritust tundsiwad, aga ära õppisiwad nad selle kombe siisgi, - ja ikkagi sellepärast, et see nende mehedust tõsta wõiwat, wõi et mees siis märksa nägusam olewat, kui tal "suits" hambas on.
Pärastpoole, kui keha juba tubakakiftiga ära on harjunud, muutub suitsetamine põlewaks himuks, mille wastu nõrga iseloomuga inimesed, kuigi mõnel selleks tahtmist leiduks, enam wõidelda ei jaksa. Nüüd tahawad nad kordkorralt ikka rohkem ja rohkem suitsetada, kuigi nad targemaks saades märkawad, kui kahjulik suitsetamine niihästi terwisliselt kui ka waraliselt on. Mõned wõtawad seda nähes kindlasti nõuks suitsetamisele selga pöörda, suitsetamist maha jätta, kuid "waim on küll walmis, aga liha liig nõder." Pea ununeb iseeneses antud tõotus ja suitsetamine kestab endist wiisi edasi. Teised jälle astuwad hulgana kokku ja teewad kindla omawahelise lepingu, et tubakapruukimise maha jätawad. Ma olen juhtumist näinud, kus seesuguseid lepinguid kuude kaupa peeti, aga siis neist ometigi uuesti üle astuti. Ei ole nii palju tahtewõimu, et tubakahimust wõitu saaks. Ja kannatatakse siis kahju, mis suitsetaja terwisele ja warale tuntawaid haawu lööb.
Terwisele kahjulik on tubakapruukimine sellepärast, et iga tubakasort eneses enam ehk wähem mürki sisaldab, mis ühes suitsuga inimese kopsudesse tungides terwise pääle mahakiskuwalt mõjub.
Et asjalugu nii on, selles ei ole tarwis kahelda. Suitsetaja eluruumides on puhast õhku alati liiga wähe, aga rikutud õhk saab terwisele kahtlemata kahjulikuks. Ning, mis weel kõige hullem, suitsetaja ei riku tubaka pruukimisega mitte oma terwist üksi, waid ka oma kaaselanikude terwist, sest tema kaaselanikud on selles rikutud õhus elama sunnitud. Iseäranis halb on lugu neis perekondades, kus wäikseid lapsi leidub ja kus siisgi suitsetatakse. Siis saab lapse terwis juba esimestel eluaastatel tubakakifti käes kannatada, mis ka pärastises elus mitte ilma tagajärgedeta jääda ei wõi.
Juba sellepärast, et suitsetamine terwishoiulisest küljest hukkamõistetaw on, peab tema ärakadumist soowitama. Aga see ei ole weel kõik. Ka majanduslist kahju toob ta kaunis tuntawal määral.
Kui iga suitsetaja kõik need kopikad üles tähendaks ja aasta lõpul kokku arwaks, mis ta tubaka ostmiseks ära kulutas, siis saaks tõesti õige kena summa. Ma olen mõnda meest tunnud, kes seda tegi. Kes üsna odawat tubakat pruugib, piipu suitsetab, nende tubakaarwe jääb wast ehk alla 10 rubla, kuna need, kes paberossa wõi sigarisi suitsetada armastawad, mitu korda rohkem raha aasta jooksul üsna ilma otstarbeta nina all ära põletawad. Sarnaste summade wäljawiskamine ei ole aga neil, kes mõnekümnekopikalise päewapalgaga iseennast ja oma perekonda peawad elatama, sugugi kerge.
Pääle selle wõib suitsetamise läbi ka kaudsel teel suuremaid ainelisi kahjusi ette tulla, nagu seda suitsetajate ettewaatamatuse läbi sündinud tuleõnnetused, mis nii mõnelgi perekonnal kõik waranduse ära häwitas, ikka ja ikka jälle kinnitawad.
Wiimaks on suitsetamine ka sellepärast kahjulik, et ta laste seas pahade elukommete kaswatajaks ilmub. Et neil tubaka muretsemiseks tarwiline raha puudub, siis näpatakse tubakat isa tubakakotist. Saadakse warguse jälgile, siis püüab poisikene ennast walega puhtaks pesta ja harjubgi niiwiisi suitsetamise pärast waletama ja ka warastama, - nii et suitsetamine ka rahwa kombelise elu rikkujaks saab.
Kõik need põhjused näitawad küllalt selgesti, kui tarwiline suitsetamise mahajätmine on. Kõik mõistlikud inimesed peaksiwad selleks kaasa töötada püüdma, et see inetu ja ühtlasi ka kahjulik wiis täiesti kaoks. Seda korda saata wõiksiwad lastewanemad kõige kergemini, aga mitte üksnes walju ärakeelamise läbi. Ei. See ei mõju. Tarwis on lastele hääd eeskuju anda. Jätku nad ise suitsetamine maha, siis saawad ka nende lapsed ilma selleta suureks kaswama. Samuti on ka kooliõpetajate poolt koolilastele hääd eesmärki waja. Kus kooliõpetaja ise suitsetab, sääl ei mõju kõwa keeld, et koolilapsed suitseta ei tohi, kuigi palju. Tarwis tegelikul alusel selle waenlasega wõidelda. Külap siis mõjub. Ja seda tehku kõik. Üksikud jõudwad wähe. Heidku igaüks, kes, õnnetuseks, tubakat pruukima on hakanud, see kahjulik komme enesest ära. Sellega oleks ta mitte ainult enesele, waid ka oma kaaselanikkudele ja sellega terwe seltskonnale kasu saatnud. Sest jätawad üksikud suitsetamise maha, siis on põhjust loota, et seda ajajooksul kõik tegema saawad ja et terwe inimesesugu tubakaorjusest pääseb.
(Hääl nr 74, 29. november 1908, lk 1)
26.11.08
Isamaaline omavoli
Teiseks ei saa seda nimetada - rõhku iseäranis teise sõna peale pannes - kui ööseti romantilises pimeduses Peetri ausammast ära katsutakse koristada. Isamaaliseks tooruseks aga tuleb nimetada, kui apostliusulisi kabelid määritakse ja roojastatakse.
Õige - armas ei ole meile Peetri kuju. Armsad ei ole meile need kabelid. Sest need on meile wägiwaldselt siia hoopis teistsuguse tundeilma keskele istutatud. Aga see ei õigusta meid weel mitte nende kõrwaldamiseks muid teid tarwitama, kui seaduslikke. Ja ammugi ei ole meil õigust oma tundeilma appi kutsuda, et kabelite roojastamisele, teiste inimeste usuliste tunnete rängemale haawamisele õigustust otsida.
On ka wäga õige, et meie linnawalitsus selles asjas hooletu ja hoolimata on ja juba mitte ammugi selle peale ei ole mõtelnud, kuidas Peetri raidkuju ära koristada. Ja weel mõne päewa eest näitas ta, et tema ka erainitsiatiiwi ses asjas tunnistada ei soowi. Kuid seesama süü langeb ka nende peale, kes ainult paar päewa enne wabaduse püha äkki agaraks läksid, selle asemel, et juba aegsasti linnawalitsuse ja walitsuse ees sammusid astuda, et kuju õiguse ja korra järele kõrwaldataks. Ja mida on sel wiisil kätte saadud? Täiesti ülekohtuseid süüdistusi politsei wastu, kelle ülesandeks on korra järele walwata ja kes oma kohust hästi on täitnud. Siis weel nähtusi, mille peale meie oma rahwa hariduse tasapinna suhtes mitte uhked ei tohi olla, kõiksugu wärwimisi ja määrimisi - seekord küll isamaalises meeles, kuid selle peale waatamata - inetusi. Ja politsei, kel nii kui nii palju tegemist, peab nüüd weel iseäralist tähelepanu hädaohus olewatele objektidele pühendama, sest demagoogiliste ässituste kaudu kergelt tuld wõtwad ollused, kellel kord nii kui nii armas ei ole, püüawad eluta objektide kallal odawat isamaalust näidata - ja niisugust tegewust, mis linna pilti kõlbliselt kuidagiwiisi ei rikasta, p e a b politsei takistama.
Peetri ausamba ärawiimine öösel oleks, kui ta oleks õnnestanud, ainult "nummer" olnud. Nii nimetatakse meil tegusid, mil oma humoor ei puudu, kuid mis ikkagi weidi wäljaspool lubatud piiri seisawad. Kuid seejuures oli ta kindlasti korra ignoreerimine ja korda alalhoida pidawa organisatsiooni madalalt hindamine. Ning peale selle weel korrapidajate kohusetunde õõnestamise katse.
On mitmesuguseid ideaalisid olemas, kuid nende teostamine wäewõimuga ei sobi mitte korralikkude oludega. Ei ole hästi mõeldaw, et karsklased kõrtsisid kohalt ära kanda katsuksid, wõi aga kommunistid neile wastumeelseid kiriku ristisid tornidest maha tohiksid kiskuda.
Linnawalitsus ei ole sugugi sunnitud igasuguseid temale tehtud ettepanekuid otsekohe wastu wõtma ja teostama. Siinkohal aga peab ta arwesse wõtma, et tal siin tegemist on meeleoluga, millega tuleb rehkendada. Linnawalitsus, kes oma endisele otsusele jäi, et hariduskommisjon esinegu kawaga, mida Peetri ausamba asemele panna, wõiks wäga hästi oma otsust rewideerida. Ja hariduskommisjon wõiks kawa asjus järele mõtelda. Pangu asemele prowisoorline purtskaew wõi midagi muud wõi mitte midagi, aga kuju peab kord kõrwaldatud olema. Sest kujudel ja ehitustel, mis üleüldsuse tundeid haawawad, ei ole meil eksistentsiõigust. Liiategi, kui nad anarhilisi nähtusi wälja kutsuwad, mis lõppude lõpuks ikka karistuse alla peawad käima, kuid oma süüpehmendawate põhjuste pärast dilemmasid õigustunde ja rahwa tundmuste wahel tekitawad.
H. Rt. (?)
(Päevaleht nr 49, 28. veebruar 1922, lk 2)
Õige - armas ei ole meile Peetri kuju. Armsad ei ole meile need kabelid. Sest need on meile wägiwaldselt siia hoopis teistsuguse tundeilma keskele istutatud. Aga see ei õigusta meid weel mitte nende kõrwaldamiseks muid teid tarwitama, kui seaduslikke. Ja ammugi ei ole meil õigust oma tundeilma appi kutsuda, et kabelite roojastamisele, teiste inimeste usuliste tunnete rängemale haawamisele õigustust otsida.
On ka wäga õige, et meie linnawalitsus selles asjas hooletu ja hoolimata on ja juba mitte ammugi selle peale ei ole mõtelnud, kuidas Peetri raidkuju ära koristada. Ja weel mõne päewa eest näitas ta, et tema ka erainitsiatiiwi ses asjas tunnistada ei soowi. Kuid seesama süü langeb ka nende peale, kes ainult paar päewa enne wabaduse püha äkki agaraks läksid, selle asemel, et juba aegsasti linnawalitsuse ja walitsuse ees sammusid astuda, et kuju õiguse ja korra järele kõrwaldataks. Ja mida on sel wiisil kätte saadud? Täiesti ülekohtuseid süüdistusi politsei wastu, kelle ülesandeks on korra järele walwata ja kes oma kohust hästi on täitnud. Siis weel nähtusi, mille peale meie oma rahwa hariduse tasapinna suhtes mitte uhked ei tohi olla, kõiksugu wärwimisi ja määrimisi - seekord küll isamaalises meeles, kuid selle peale waatamata - inetusi. Ja politsei, kel nii kui nii palju tegemist, peab nüüd weel iseäralist tähelepanu hädaohus olewatele objektidele pühendama, sest demagoogiliste ässituste kaudu kergelt tuld wõtwad ollused, kellel kord nii kui nii armas ei ole, püüawad eluta objektide kallal odawat isamaalust näidata - ja niisugust tegewust, mis linna pilti kõlbliselt kuidagiwiisi ei rikasta, p e a b politsei takistama.
Peetri ausamba ärawiimine öösel oleks, kui ta oleks õnnestanud, ainult "nummer" olnud. Nii nimetatakse meil tegusid, mil oma humoor ei puudu, kuid mis ikkagi weidi wäljaspool lubatud piiri seisawad. Kuid seejuures oli ta kindlasti korra ignoreerimine ja korda alalhoida pidawa organisatsiooni madalalt hindamine. Ning peale selle weel korrapidajate kohusetunde õõnestamise katse.
On mitmesuguseid ideaalisid olemas, kuid nende teostamine wäewõimuga ei sobi mitte korralikkude oludega. Ei ole hästi mõeldaw, et karsklased kõrtsisid kohalt ära kanda katsuksid, wõi aga kommunistid neile wastumeelseid kiriku ristisid tornidest maha tohiksid kiskuda.
Linnawalitsus ei ole sugugi sunnitud igasuguseid temale tehtud ettepanekuid otsekohe wastu wõtma ja teostama. Siinkohal aga peab ta arwesse wõtma, et tal siin tegemist on meeleoluga, millega tuleb rehkendada. Linnawalitsus, kes oma endisele otsusele jäi, et hariduskommisjon esinegu kawaga, mida Peetri ausamba asemele panna, wõiks wäga hästi oma otsust rewideerida. Ja hariduskommisjon wõiks kawa asjus järele mõtelda. Pangu asemele prowisoorline purtskaew wõi midagi muud wõi mitte midagi, aga kuju peab kord kõrwaldatud olema. Sest kujudel ja ehitustel, mis üleüldsuse tundeid haawawad, ei ole meil eksistentsiõigust. Liiategi, kui nad anarhilisi nähtusi wälja kutsuwad, mis lõppude lõpuks ikka karistuse alla peawad käima, kuid oma süüpehmendawate põhjuste pärast dilemmasid õigustunde ja rahwa tundmuste wahel tekitawad.
H. Rt. (?)
(Päevaleht nr 49, 28. veebruar 1922, lk 2)
25.11.08
Lahti Vene mõju alt!
Tuleb konstateerida, et Vene mõju meil Eestis veel praegugi liig tugevana püsib, olles kahjulik mitte ainult meie rahvuslisele omapärasusele tema arenemises, vaid ka takistades meie kultuurilist lähenemist Lääne-Euroopaga. Väga paljud meie haritlaste seast on omandanud mingisuguse idealistliku ettekujutuse Vene elu kohta. Peetakse võimalikuks otsustada Vene kultuuri ja olude üle selle põhjal, mida Vene kirjandusest välja loetakse ehk teistest kultuuri-avaldustest arvatakse järeldada võivat. Ülistatakse Vene kunsti ja teaduse suursugusust, rõhutatakse Vene iseloomu häid omadusi jne. Nende ridade kirjutaja ei kavatse ka sugugi mitte eitada üksikuid Vene kultuuri suurepäraseid nähtusi, sest ta ise võlgneb lõpmata palju Vene teadusele ja oskab seda küllalt kõrgelt hinnata. Kuid nende kauemaaegsete kogemuste põhjal, mis temal nii enne kui pärast revolutsioonilise Venemaa kohta on olemas, julgeb ta tõendada, et need nähtused, mille järel meil Venemaad hinnatakse, mitte ei ole Venemaa, vaid ainult tema fassaad.
Selles fassaadis esinevad eestkätt Vene kirjandus ja kunst, mille alal Vene geeniused püsivaid väärtusi on loonud. Kõrvuti tuleb nimetada Vene teadust, olgugi et Vene teadusest kui niisugusest ainult üksikutel juhtumistel võib kõnelda — on tegemist suurte, mõnikord geniaalsete teadusmeestega, kusjuures aga üldine teaduslik niveau kaunis madalaks jääb. Fassaadi osana peab ka nimetama enne-revolutsioonilise Venemaa välise elu hiilgust ja toredust: teatrid ja muuseumid, suurepärased lossid ja hiilgavad salongid — kõik see ühes haruldaselt allakriipsutatud eluviiside vabadusega võlus kõiki, kes pealiskaudselt Vene haritud seltskonnaga kokku puutusid. Vene intelligentsi juures näis peale selle sagedasti valitsevat vaba mõte, leidus lihtsust läbikäimises, avalikkust arvamiste väljenduses. Muulasele jäi mulje, et kogu Venemaa samasugune on.
Sarnane ebatõelik vaade on ka väga tähtsal määral meie seltskonda tunginud. Ei ole tähele pandud ja ei taheta seda ka praegugi tunnistada, kuivõrd on eraldatud ülalpool kirjeldatud fassaad sellest, mida siiski Venemaaks peab nimetama. Praegune Venemaa peaks küllalt selget keelt meile kõnelema, sest oleks eksimus arvata, et Venemaa kunagi teistsugune on olnud. Peale fassaadi kõrvaldamise ei ole mitte ainult reljefsemalt väljendunud tõsise Venemaa pilt, vaid on ka selgunud, et fassaadis eneses elulikumad momendid puudusid. Poliitika ja moraal, mis on tähtsamad rahvuslise ja individuaalse elu jõuallikad, ei ole Vene haritlasele iialgi niisuguseks väärtuseks olnud, mille järel tal olnud tõsine sisemine tarvidus. Täitsa passiivselt anti see ala Vene bürokraatia hoolde, ja ainult väljakannatamata rõhumiste tagajärjel kukutati bürokraatlik valitsus, kusjuures aga kohe selgus, et isegi tsaarivalitsuse asemele Vene intelligentsil midagi ei olnud asetada. Tahte haiglus, mida kindlasti Vene haritlane põeb, tuli ilmsiks kohutaval määral ja saab veel kaua põhjuseks olema, mispärast Venemaa üle tahtevõimulistel elementidel nii kerge on valitseda.
See peaks meid hoiatama seda paleustamast, mis mitte selle vääriline ei ole. Ka on nii poliitiliselt, kui kultuuriliselt ülitähtis, et meie silmas peaksime lähenemist Lääne-Euroopaga ja mitte Venemaaga. Isegi Saksamaa ei ole meile kaugeltki nõnda kardetav kui Venemaa, sest meie tagasihoidlikkus Saksamaa suhtes, et mitte tugevamat sõna tarvitada, on tuntud, kuna meie tunded endiste Vene rõhujate vastu on hoopis teistsugused. Ei nähta ja ei taheta tihtipeale näha seda hädaohtu, mis meid venelaste poolt varitseb. See ei ole mitte ettekujutus, vaid tõeasi.
Mineval talvel puutusin ma Moskvas kokku ühe tuntud Vene professoriga ja nimelt mõni päev peale selle, kui enamlised sõjaväed Georgia olid okupeerinud. Ma ei unusta kunagi, missuguse rahuldustundega see Vene haritlaste edustaja minule kui eestlasele tähendas: “Georgia oleme juba tagasi võitnud”, tema arvamise järele näis kindel olevat, et ka Eestiga sama lugu pea sünnib; ja see ei ole sugugi mitte üksik nähtus, vaid nõnda mõtleb Vene intelligentsi valdav enamus: ei taheta miski tingimisel loobuda Suur-Venemaa ideest, ja ollakse valmis igasuguseid võimalusi kasutama, et näha oma äraiganenud vaateid ellu viiduna.
Niisugune on Vene intelligents keda meil ülistatakse. Seda tuleks arvesse võtta, kuid meil vaadatakse sagedasti asja peale teisiti.
Hiljoti pööras minu peale keegi kooliõpetaja, kes Eesti keskkoolis töötab ja Eesti keelt vabalt kõneleb, paludes luba eksami ajaloos Vene keeles teha. Nähtavasti ei suuda see Vabariigi kodanik ikkagi veel mitte Eesti keeles teaduslikult mõtelda. Samuti on mõned üliõpilased eksamitel luba palunud Vene keeles vastata. Imestusväärilisi kiidulaule aga on minule tihtipeale Vene elust laulnud iseäranis mõned Eesti naised, kelle ettekujutuses venelased näivad olevat varustatud kõigi heade omadustega, mis eestlasel puuduvad. Kuid kõige valusam minu isamaalisele tundele on asjaolu, et iseäranis praegu, kus meie Vabariigi neljandat aastapäeva pidustused päevakorral, Tallinna linnavalitsus selleks luba ei anna*, et Peeter Suure kuju paraadi platsilt ära võiks koristatud saada. Ma olen alati imestanud, et meie patriootilised tunden niivõrd leiged võivad olla, et Vabariigi pealinnas sümboolilise Peetri kuju all iseseisvuse pühi võime pühitseda, kuid ma ei ole kunagi arvanud, et sarnane nähtus permanentseks võiks saada. Või on meil unustatud, mis puhul tsaar Peetri ausammas Tallinnasse on üles seatud?
Loodame, et see siiski nõnda ei jää ja Peeter jalamaid ära koristatakse ja teisale paigutatakse, kus ta meid ei haava. Olen ka ühtlasi kindel, et meie seltskonna enamusel Vene küsimuse kohta õige seisukoht on võetud, sest eestalse kaine arvustusvõime peaks näitama, kuhu meid Vene mõju viib. Meie juhtivaks mõtteks olgu lähenemine Lääne-Euroopaga!
(Pärtel Bauman, Postimees nr 48, 28. veebruar 1922, lk 5)
Selles fassaadis esinevad eestkätt Vene kirjandus ja kunst, mille alal Vene geeniused püsivaid väärtusi on loonud. Kõrvuti tuleb nimetada Vene teadust, olgugi et Vene teadusest kui niisugusest ainult üksikutel juhtumistel võib kõnelda — on tegemist suurte, mõnikord geniaalsete teadusmeestega, kusjuures aga üldine teaduslik niveau kaunis madalaks jääb. Fassaadi osana peab ka nimetama enne-revolutsioonilise Venemaa välise elu hiilgust ja toredust: teatrid ja muuseumid, suurepärased lossid ja hiilgavad salongid — kõik see ühes haruldaselt allakriipsutatud eluviiside vabadusega võlus kõiki, kes pealiskaudselt Vene haritud seltskonnaga kokku puutusid. Vene intelligentsi juures näis peale selle sagedasti valitsevat vaba mõte, leidus lihtsust läbikäimises, avalikkust arvamiste väljenduses. Muulasele jäi mulje, et kogu Venemaa samasugune on.
Sarnane ebatõelik vaade on ka väga tähtsal määral meie seltskonda tunginud. Ei ole tähele pandud ja ei taheta seda ka praegugi tunnistada, kuivõrd on eraldatud ülalpool kirjeldatud fassaad sellest, mida siiski Venemaaks peab nimetama. Praegune Venemaa peaks küllalt selget keelt meile kõnelema, sest oleks eksimus arvata, et Venemaa kunagi teistsugune on olnud. Peale fassaadi kõrvaldamise ei ole mitte ainult reljefsemalt väljendunud tõsise Venemaa pilt, vaid on ka selgunud, et fassaadis eneses elulikumad momendid puudusid. Poliitika ja moraal, mis on tähtsamad rahvuslise ja individuaalse elu jõuallikad, ei ole Vene haritlasele iialgi niisuguseks väärtuseks olnud, mille järel tal olnud tõsine sisemine tarvidus. Täitsa passiivselt anti see ala Vene bürokraatia hoolde, ja ainult väljakannatamata rõhumiste tagajärjel kukutati bürokraatlik valitsus, kusjuures aga kohe selgus, et isegi tsaarivalitsuse asemele Vene intelligentsil midagi ei olnud asetada. Tahte haiglus, mida kindlasti Vene haritlane põeb, tuli ilmsiks kohutaval määral ja saab veel kaua põhjuseks olema, mispärast Venemaa üle tahtevõimulistel elementidel nii kerge on valitseda.
See peaks meid hoiatama seda paleustamast, mis mitte selle vääriline ei ole. Ka on nii poliitiliselt, kui kultuuriliselt ülitähtis, et meie silmas peaksime lähenemist Lääne-Euroopaga ja mitte Venemaaga. Isegi Saksamaa ei ole meile kaugeltki nõnda kardetav kui Venemaa, sest meie tagasihoidlikkus Saksamaa suhtes, et mitte tugevamat sõna tarvitada, on tuntud, kuna meie tunded endiste Vene rõhujate vastu on hoopis teistsugused. Ei nähta ja ei taheta tihtipeale näha seda hädaohtu, mis meid venelaste poolt varitseb. See ei ole mitte ettekujutus, vaid tõeasi.
Mineval talvel puutusin ma Moskvas kokku ühe tuntud Vene professoriga ja nimelt mõni päev peale selle, kui enamlised sõjaväed Georgia olid okupeerinud. Ma ei unusta kunagi, missuguse rahuldustundega see Vene haritlaste edustaja minule kui eestlasele tähendas: “Georgia oleme juba tagasi võitnud”, tema arvamise järele näis kindel olevat, et ka Eestiga sama lugu pea sünnib; ja see ei ole sugugi mitte üksik nähtus, vaid nõnda mõtleb Vene intelligentsi valdav enamus: ei taheta miski tingimisel loobuda Suur-Venemaa ideest, ja ollakse valmis igasuguseid võimalusi kasutama, et näha oma äraiganenud vaateid ellu viiduna.
Niisugune on Vene intelligents keda meil ülistatakse. Seda tuleks arvesse võtta, kuid meil vaadatakse sagedasti asja peale teisiti.
Hiljoti pööras minu peale keegi kooliõpetaja, kes Eesti keskkoolis töötab ja Eesti keelt vabalt kõneleb, paludes luba eksami ajaloos Vene keeles teha. Nähtavasti ei suuda see Vabariigi kodanik ikkagi veel mitte Eesti keeles teaduslikult mõtelda. Samuti on mõned üliõpilased eksamitel luba palunud Vene keeles vastata. Imestusväärilisi kiidulaule aga on minule tihtipeale Vene elust laulnud iseäranis mõned Eesti naised, kelle ettekujutuses venelased näivad olevat varustatud kõigi heade omadustega, mis eestlasel puuduvad. Kuid kõige valusam minu isamaalisele tundele on asjaolu, et iseäranis praegu, kus meie Vabariigi neljandat aastapäeva pidustused päevakorral, Tallinna linnavalitsus selleks luba ei anna*, et Peeter Suure kuju paraadi platsilt ära võiks koristatud saada. Ma olen alati imestanud, et meie patriootilised tunden niivõrd leiged võivad olla, et Vabariigi pealinnas sümboolilise Peetri kuju all iseseisvuse pühi võime pühitseda, kuid ma ei ole kunagi arvanud, et sarnane nähtus permanentseks võiks saada. Või on meil unustatud, mis puhul tsaar Peetri ausammas Tallinnasse on üles seatud?
Loodame, et see siiski nõnda ei jää ja Peeter jalamaid ära koristatakse ja teisale paigutatakse, kus ta meid ei haava. Olen ka ühtlasi kindel, et meie seltskonna enamusel Vene küsimuse kohta õige seisukoht on võetud, sest eestalse kaine arvustusvõime peaks näitama, kuhu meid Vene mõju viib. Meie juhtivaks mõtteks olgu lähenemine Lääne-Euroopaga!
(Pärtel Bauman, Postimees nr 48, 28. veebruar 1922, lk 5)
* Waata “Postimees” nr. 45, lhk. 7. [Tallinna linnawolikogu koosolek. Peetri ausamba küsimus. Eilsel linnawolikogu erakorralisel koosolekul wõeti päewakorda Peetri ausamba ärakoristamine Peetri platsilt Tallinnas. Waielustes räägitakse ägedalt nii ärakoristamise poolt kui ka wastu. Ärakoristamist toetas iseäranis tööerakonna rühm, kuna nii äärmiselt pahemalt kui ka äärmiselt paremalt poolt selle wastu kõneldakse. Iseäranis wastu olid kommunistid. Tehti ettepanek Peetri kuju iseseiswuse päewal Eesti riigiwärwilise riidega kinni katta, kuna kommunist Wanja ette pani, seda kuju selleks päewaks punase riidega kinni katta. Need ettepanekud lükati aga tagasi. Niisama lükati tagasi Peetri kuju ärakoristamise ettepanek (28 häälega 17 wastu). Wastu wõeti otsus Peetri platsi Wabaduse platsiks ümber nimetada.]
Subscribe to:
Posts (Atom)