Suitsetamise kahjust

Tubakapruukimine, mis täiesti kahjuliste harjunud kommete hulka kaldub, on terwes maailmas wäga laialt tarwitusel. Küll on arstid ja teised arusaajad isikud tema kahjutoowast mõjust kõnelenud ning näitanud, kui kasuta ja ilma otstarbeta see inetu wiis on, aga siisgi on ta wäga wisa wähenema. Suitsetajaid leidub igalpool rohkesti, waadaku keegi missuguses rahwaklassis ringi tahes. Kui kellegilt küsida, mispärast ta suitsetab, siis tuleb awalikuks, et suitsetamiseks õieti ühtegi mõjuwat põhjust ette tuua ei wõida. Wähe on neid, kes suitsetajatest seda kommet hääks kiidawad, wõi temas üht tingimata tarwilist eluwajadust näewad. Suurem hulk suitsetajatest näewad tubakapruukimises üht kurnawat kommet, mis rumalast pääst sisse harjutatud ja nii luusse ja lihasse on kaswanud, et temast enam kuidagi wiisi lahti ei saa. Teised jälle arwawad oma kergemeelsuses, et piip wõi pabeross inimese wäärtust tõstab, inimese enam mehekamaks teeb. Seda arwamist leidub iseäranis rohkesti suitsetawa nooresoo seas, kes alles suitsetamiseharjutust peab. Aga ka täiskaswanud mehepoegade hulgast wõib neid leida, kes mittesuitsetajaid liig "naesterahwalikkudeks" ja liig tühisteks peawad.

Kuuldub ju sagedasti ütelust, et "mis mees see ka on, kes ei suitseta," wõi "kardab tubakasuitsu, just nagu mõni edew tüdruk."

Seesugune arwamine sunnibgi noortsugu tubakapruukimist ära õppima, kuigi see esialgul nii kerge ega lõbus asi pole. Olen sagedasti kooliealisi poisikesi näinud, kes esimeste suitsetamisekatsete puhul haledal kombel oksendasiwad ja pääpööritust tundsiwad, aga ära õppisiwad nad selle kombe siisgi, - ja ikkagi sellepärast, et see nende mehedust tõsta wõiwat, wõi et mees siis märksa nägusam olewat, kui tal "suits" hambas on.

Pärastpoole, kui keha juba tubakakiftiga ära on harjunud, muutub suitsetamine põlewaks himuks, mille wastu nõrga iseloomuga inimesed, kuigi mõnel selleks tahtmist leiduks, enam wõidelda ei jaksa. Nüüd tahawad nad kordkorralt ikka rohkem ja rohkem suitsetada, kuigi nad targemaks saades märkawad, kui kahjulik suitsetamine niihästi terwisliselt kui ka waraliselt on. Mõned wõtawad seda nähes kindlasti nõuks suitsetamisele selga pöörda, suitsetamist maha jätta, kuid "waim on küll walmis, aga liha liig nõder." Pea ununeb iseeneses antud tõotus ja suitsetamine kestab endist wiisi edasi. Teised jälle astuwad hulgana kokku ja teewad kindla omawahelise lepingu, et tubakapruukimise maha jätawad. Ma olen juhtumist näinud, kus seesuguseid lepinguid kuude kaupa peeti, aga siis neist ometigi uuesti üle astuti. Ei ole nii palju tahtewõimu, et tubakahimust wõitu saaks. Ja kannatatakse siis kahju, mis suitsetaja terwisele ja warale tuntawaid haawu lööb.

Terwisele kahjulik on tubakapruukimine sellepärast, et iga tubakasort eneses enam ehk wähem mürki sisaldab, mis ühes suitsuga inimese kopsudesse tungides terwise pääle mahakiskuwalt mõjub.

Et asjalugu nii on, selles ei ole tarwis kahelda. Suitsetaja eluruumides on puhast õhku alati liiga wähe, aga rikutud õhk saab terwisele kahtlemata kahjulikuks. Ning, mis weel kõige hullem, suitsetaja ei riku tubaka pruukimisega mitte oma terwist üksi, waid ka oma kaaselanikude terwist, sest tema kaaselanikud on selles rikutud õhus elama sunnitud. Iseäranis halb on lugu neis perekondades, kus wäikseid lapsi leidub ja kus siisgi suitsetatakse. Siis saab lapse terwis juba esimestel eluaastatel tubakakifti käes kannatada, mis ka pärastises elus mitte ilma tagajärgedeta jääda ei wõi.

Juba sellepärast, et suitsetamine terwishoiulisest küljest hukkamõistetaw on, peab tema ärakadumist soowitama. Aga see ei ole weel kõik. Ka majanduslist kahju toob ta kaunis tuntawal määral.

Kui iga suitsetaja kõik need kopikad üles tähendaks ja aasta lõpul kokku arwaks, mis ta tubaka ostmiseks ära kulutas, siis saaks tõesti õige kena summa. Ma olen mõnda meest tunnud, kes seda tegi. Kes üsna odawat tubakat pruugib, piipu suitsetab, nende tubakaarwe jääb wast ehk alla 10 rubla, kuna need, kes paberossa wõi sigarisi suitsetada armastawad, mitu korda rohkem raha aasta jooksul üsna ilma otstarbeta nina all ära põletawad. Sarnaste summade wäljawiskamine ei ole aga neil, kes mõnekümnekopikalise päewapalgaga iseennast ja oma perekonda peawad elatama, sugugi kerge.

Pääle selle wõib suitsetamise läbi ka kaudsel teel suuremaid ainelisi kahjusi ette tulla, nagu seda suitsetajate ettewaatamatuse läbi sündinud tuleõnnetused, mis nii mõnelgi perekonnal kõik waranduse ära häwitas, ikka ja ikka jälle kinnitawad.

Wiimaks on suitsetamine ka sellepärast kahjulik, et ta laste seas pahade elukommete kaswatajaks ilmub. Et neil tubaka muretsemiseks tarwiline raha puudub, siis näpatakse tubakat isa tubakakotist. Saadakse warguse jälgile, siis püüab poisikene ennast walega puhtaks pesta ja harjubgi niiwiisi suitsetamise pärast waletama ja ka warastama, - nii et suitsetamine ka rahwa kombelise elu rikkujaks saab.

Kõik need põhjused näitawad küllalt selgesti, kui tarwiline suitsetamise mahajätmine on. Kõik mõistlikud inimesed peaksiwad selleks kaasa töötada püüdma, et see inetu ja ühtlasi ka kahjulik wiis täiesti kaoks. Seda korda saata wõiksiwad lastewanemad kõige kergemini, aga mitte üksnes walju ärakeelamise läbi. Ei. See ei mõju. Tarwis on lastele hääd eeskuju anda. Jätku nad ise suitsetamine maha, siis saawad ka nende lapsed ilma selleta suureks kaswama. Samuti on ka kooliõpetajate poolt koolilastele hääd eesmärki waja. Kus kooliõpetaja ise suitsetab, sääl ei mõju kõwa keeld, et koolilapsed suitseta ei tohi, kuigi palju. Tarwis tegelikul alusel selle waenlasega wõidelda. Külap siis mõjub. Ja seda tehku kõik. Üksikud jõudwad wähe. Heidku igaüks, kes, õnnetuseks, tubakat pruukima on hakanud, see kahjulik komme enesest ära. Sellega oleks ta mitte ainult enesele, waid ka oma kaaselanikkudele ja sellega terwe seltskonnale kasu saatnud. Sest jätawad üksikud suitsetamise maha, siis on põhjust loota, et seda ajajooksul kõik tegema saawad ja et terwe inimesesugu tubakaorjusest pääseb.

(Hääl nr 74, 29. november 1908, lk 1)