Teiseks ei saa seda nimetada - rõhku iseäranis teise sõna peale pannes - kui ööseti romantilises pimeduses Peetri ausammast ära katsutakse koristada. Isamaaliseks tooruseks aga tuleb nimetada, kui apostliusulisi kabelid määritakse ja roojastatakse.
Õige - armas ei ole meile Peetri kuju. Armsad ei ole meile need kabelid. Sest need on meile wägiwaldselt siia hoopis teistsuguse tundeilma keskele istutatud. Aga see ei õigusta meid weel mitte nende kõrwaldamiseks muid teid tarwitama, kui seaduslikke. Ja ammugi ei ole meil õigust oma tundeilma appi kutsuda, et kabelite roojastamisele, teiste inimeste usuliste tunnete rängemale haawamisele õigustust otsida.
On ka wäga õige, et meie linnawalitsus selles asjas hooletu ja hoolimata on ja juba mitte ammugi selle peale ei ole mõtelnud, kuidas Peetri raidkuju ära koristada. Ja weel mõne päewa eest näitas ta, et tema ka erainitsiatiiwi ses asjas tunnistada ei soowi. Kuid seesama süü langeb ka nende peale, kes ainult paar päewa enne wabaduse püha äkki agaraks läksid, selle asemel, et juba aegsasti linnawalitsuse ja walitsuse ees sammusid astuda, et kuju õiguse ja korra järele kõrwaldataks. Ja mida on sel wiisil kätte saadud? Täiesti ülekohtuseid süüdistusi politsei wastu, kelle ülesandeks on korra järele walwata ja kes oma kohust hästi on täitnud. Siis weel nähtusi, mille peale meie oma rahwa hariduse tasapinna suhtes mitte uhked ei tohi olla, kõiksugu wärwimisi ja määrimisi - seekord küll isamaalises meeles, kuid selle peale waatamata - inetusi. Ja politsei, kel nii kui nii palju tegemist, peab nüüd weel iseäralist tähelepanu hädaohus olewatele objektidele pühendama, sest demagoogiliste ässituste kaudu kergelt tuld wõtwad ollused, kellel kord nii kui nii armas ei ole, püüawad eluta objektide kallal odawat isamaalust näidata - ja niisugust tegewust, mis linna pilti kõlbliselt kuidagiwiisi ei rikasta, p e a b politsei takistama.
Peetri ausamba ärawiimine öösel oleks, kui ta oleks õnnestanud, ainult "nummer" olnud. Nii nimetatakse meil tegusid, mil oma humoor ei puudu, kuid mis ikkagi weidi wäljaspool lubatud piiri seisawad. Kuid seejuures oli ta kindlasti korra ignoreerimine ja korda alalhoida pidawa organisatsiooni madalalt hindamine. Ning peale selle weel korrapidajate kohusetunde õõnestamise katse.
On mitmesuguseid ideaalisid olemas, kuid nende teostamine wäewõimuga ei sobi mitte korralikkude oludega. Ei ole hästi mõeldaw, et karsklased kõrtsisid kohalt ära kanda katsuksid, wõi aga kommunistid neile wastumeelseid kiriku ristisid tornidest maha tohiksid kiskuda.
Linnawalitsus ei ole sugugi sunnitud igasuguseid temale tehtud ettepanekuid otsekohe wastu wõtma ja teostama. Siinkohal aga peab ta arwesse wõtma, et tal siin tegemist on meeleoluga, millega tuleb rehkendada. Linnawalitsus, kes oma endisele otsusele jäi, et hariduskommisjon esinegu kawaga, mida Peetri ausamba asemele panna, wõiks wäga hästi oma otsust rewideerida. Ja hariduskommisjon wõiks kawa asjus järele mõtelda. Pangu asemele prowisoorline purtskaew wõi midagi muud wõi mitte midagi, aga kuju peab kord kõrwaldatud olema. Sest kujudel ja ehitustel, mis üleüldsuse tundeid haawawad, ei ole meil eksistentsiõigust. Liiategi, kui nad anarhilisi nähtusi wälja kutsuwad, mis lõppude lõpuks ikka karistuse alla peawad käima, kuid oma süüpehmendawate põhjuste pärast dilemmasid õigustunde ja rahwa tundmuste wahel tekitawad.
H. Rt. (?)
(Päevaleht nr 49, 28. veebruar 1922, lk 2)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment