Selles fassaadis esinevad eestkätt Vene kirjandus ja kunst, mille alal Vene geeniused püsivaid väärtusi on loonud. Kõrvuti tuleb nimetada Vene teadust, olgugi et Vene teadusest kui niisugusest ainult üksikutel juhtumistel võib kõnelda — on tegemist suurte, mõnikord geniaalsete teadusmeestega, kusjuures aga üldine teaduslik niveau kaunis madalaks jääb. Fassaadi osana peab ka nimetama enne-revolutsioonilise Venemaa välise elu hiilgust ja toredust: teatrid ja muuseumid, suurepärased lossid ja hiilgavad salongid — kõik see ühes haruldaselt allakriipsutatud eluviiside vabadusega võlus kõiki, kes pealiskaudselt Vene haritud seltskonnaga kokku puutusid. Vene intelligentsi juures näis peale selle sagedasti valitsevat vaba mõte, leidus lihtsust läbikäimises, avalikkust arvamiste väljenduses. Muulasele jäi mulje, et kogu Venemaa samasugune on.
Sarnane ebatõelik vaade on ka väga tähtsal määral meie seltskonda tunginud. Ei ole tähele pandud ja ei taheta seda ka praegugi tunnistada, kuivõrd on eraldatud ülalpool kirjeldatud fassaad sellest, mida siiski Venemaaks peab nimetama. Praegune Venemaa peaks küllalt selget keelt meile kõnelema, sest oleks eksimus arvata, et Venemaa kunagi teistsugune on olnud. Peale fassaadi kõrvaldamise ei ole mitte ainult reljefsemalt väljendunud tõsise Venemaa pilt, vaid on ka selgunud, et fassaadis eneses elulikumad momendid puudusid. Poliitika ja moraal, mis on tähtsamad rahvuslise ja individuaalse elu jõuallikad, ei ole Vene haritlasele iialgi niisuguseks väärtuseks olnud, mille järel tal olnud tõsine sisemine tarvidus. Täitsa passiivselt anti see ala Vene bürokraatia hoolde, ja ainult väljakannatamata rõhumiste tagajärjel kukutati bürokraatlik valitsus, kusjuures aga kohe selgus, et isegi tsaarivalitsuse asemele Vene intelligentsil midagi ei olnud asetada. Tahte haiglus, mida kindlasti Vene haritlane põeb, tuli ilmsiks kohutaval määral ja saab veel kaua põhjuseks olema, mispärast Venemaa üle tahtevõimulistel elementidel nii kerge on valitseda.
See peaks meid hoiatama seda paleustamast, mis mitte selle vääriline ei ole. Ka on nii poliitiliselt, kui kultuuriliselt ülitähtis, et meie silmas peaksime lähenemist Lääne-Euroopaga ja mitte Venemaaga. Isegi Saksamaa ei ole meile kaugeltki nõnda kardetav kui Venemaa, sest meie tagasihoidlikkus Saksamaa suhtes, et mitte tugevamat sõna tarvitada, on tuntud, kuna meie tunded endiste Vene rõhujate vastu on hoopis teistsugused. Ei nähta ja ei taheta tihtipeale näha seda hädaohtu, mis meid venelaste poolt varitseb. See ei ole mitte ettekujutus, vaid tõeasi.
Mineval talvel puutusin ma Moskvas kokku ühe tuntud Vene professoriga ja nimelt mõni päev peale selle, kui enamlised sõjaväed Georgia olid okupeerinud. Ma ei unusta kunagi, missuguse rahuldustundega see Vene haritlaste edustaja minule kui eestlasele tähendas: “Georgia oleme juba tagasi võitnud”, tema arvamise järele näis kindel olevat, et ka Eestiga sama lugu pea sünnib; ja see ei ole sugugi mitte üksik nähtus, vaid nõnda mõtleb Vene intelligentsi valdav enamus: ei taheta miski tingimisel loobuda Suur-Venemaa ideest, ja ollakse valmis igasuguseid võimalusi kasutama, et näha oma äraiganenud vaateid ellu viiduna.
Niisugune on Vene intelligents keda meil ülistatakse. Seda tuleks arvesse võtta, kuid meil vaadatakse sagedasti asja peale teisiti.
Hiljoti pööras minu peale keegi kooliõpetaja, kes Eesti keskkoolis töötab ja Eesti keelt vabalt kõneleb, paludes luba eksami ajaloos Vene keeles teha. Nähtavasti ei suuda see Vabariigi kodanik ikkagi veel mitte Eesti keeles teaduslikult mõtelda. Samuti on mõned üliõpilased eksamitel luba palunud Vene keeles vastata. Imestusväärilisi kiidulaule aga on minule tihtipeale Vene elust laulnud iseäranis mõned Eesti naised, kelle ettekujutuses venelased näivad olevat varustatud kõigi heade omadustega, mis eestlasel puuduvad. Kuid kõige valusam minu isamaalisele tundele on asjaolu, et iseäranis praegu, kus meie Vabariigi neljandat aastapäeva pidustused päevakorral, Tallinna linnavalitsus selleks luba ei anna*, et Peeter Suure kuju paraadi platsilt ära võiks koristatud saada. Ma olen alati imestanud, et meie patriootilised tunden niivõrd leiged võivad olla, et Vabariigi pealinnas sümboolilise Peetri kuju all iseseisvuse pühi võime pühitseda, kuid ma ei ole kunagi arvanud, et sarnane nähtus permanentseks võiks saada. Või on meil unustatud, mis puhul tsaar Peetri ausammas Tallinnasse on üles seatud?
Loodame, et see siiski nõnda ei jää ja Peeter jalamaid ära koristatakse ja teisale paigutatakse, kus ta meid ei haava. Olen ka ühtlasi kindel, et meie seltskonna enamusel Vene küsimuse kohta õige seisukoht on võetud, sest eestalse kaine arvustusvõime peaks näitama, kuhu meid Vene mõju viib. Meie juhtivaks mõtteks olgu lähenemine Lääne-Euroopaga!
(Pärtel Bauman, Postimees nr 48, 28. veebruar 1922, lk 5)
* Waata “Postimees” nr. 45, lhk. 7. [Tallinna linnawolikogu koosolek. Peetri ausamba küsimus. Eilsel linnawolikogu erakorralisel koosolekul wõeti päewakorda Peetri ausamba ärakoristamine Peetri platsilt Tallinnas. Waielustes räägitakse ägedalt nii ärakoristamise poolt kui ka wastu. Ärakoristamist toetas iseäranis tööerakonna rühm, kuna nii äärmiselt pahemalt kui ka äärmiselt paremalt poolt selle wastu kõneldakse. Iseäranis wastu olid kommunistid. Tehti ettepanek Peetri kuju iseseiswuse päewal Eesti riigiwärwilise riidega kinni katta, kuna kommunist Wanja ette pani, seda kuju selleks päewaks punase riidega kinni katta. Need ettepanekud lükati aga tagasi. Niisama lükati tagasi Peetri kuju ärakoristamise ettepanek (28 häälega 17 wastu). Wastu wõeti otsus Peetri platsi Wabaduse platsiks ümber nimetada.]
No comments:
Post a Comment